Statistiline andmeteadus ja visualiseerimine MTMS.01.100     Praktikumid     Projektid

Eestlaste sünnikuud

Ivo Adermann




Eestis sünnib igal aastal 10000 kuni 20000 last. Siin artiklis seletatakse, kuidas ja miks on Eestis sündinute sünnikuud aastas jagunenud. Kasutatud andmed pärinevad Eesti Statistikaameti andmebaasist. Seal on iga sünni kohta antud ainult sünnikuu, mistõttu on ka kogu järgnev analüüs sooritatud üksnes kuu täpsusega.

Kasutuseks olid andmed aastatest 1927 kuni 2013, kusjuures teise maailmasõja lähedaste aastate 1940 kuni 1946 kohta polnud andmeid olemas. Kokku kasutati seega 80 aasta iga kuu sündide arvusid.




Jagades kuud aastaaegade järgi gruppidesse, sai koostada niisuguse graafiku:

Sündide arvusid on veidi kohendatud vastavalt päevade arvudele aastaaegadel, et näiteks talvel (detsember-jaanuar-veebruar) väiksema päevade arvu tõttu väiksemat arvu sünde poleks oodata. Esimesena paistab silma, kuidas graafik koosneks just kui kolmest osast: teisele maailmasõjale eelnevatest “esimese Eesti” aastatest, Nõukogude okupatsiooni aastatest ning taasiseseisvunud Eesti aastatest, kusjuures jooned, mis tähistavad eri aastaaegadel sündinute arvusid, on vaba Eesti aastatel üksteisele märgatavalt lähemal kui Nõukogude aastatel. Nii siin kui ka järgneval joonisel on aastate 1940 kuni 1946 juures auk, sest nende aastate kohta pole piisavalt informatsiooni.

Suur sündide arvu tõus pärast teist maailmasõda on igati mõistetav: paljud paarid, kes oleksid võinud sõja ajal lapse saada, lükkasid hirmsate aegade tõttu selle plaani arvatavasti tulevikku. 1980-ndate lõpus/1990-ndate alguses toimus väga suur ja järsk sündide arvu langus, mida võib seostada inimeste ebakindlusega riigikorra kokkuvarisemise tõttu, mis võis viia ebakindluseni pere suurendamisel.

Aastaaegade omavahelisi suhteid vaadates on näha, et kevaditi on enamus aastatel kõige rohkem lapsi sündinud. Aastatel 1947 kuni 1997 polnud ühtegi aastat, kus ei oleks aastaaegadest just kevadel kõige rohkem lapsi päeva kohta sündinud. Et laps sünniks kevadel, peab naine lapseootele jääma suvel. Võib pakkuda, et lapse tegemise tõenäosus sõltub veidi inimeste tujust ning eks inimesed on ikka suviti kõige õnnelikumad.

Graafikult saab analoogselt näha, et 1998. aastani on enamus aastatel kõige vähem lapsi päeva kohta sündinud sügiseti. Laps sünnib sügisel, kui lapseootele jäädakse talvel. Talvel kui kõige külmemal ja pimedamal aastaajal on eestlased arvatavasti olnud läbi aegade ka kõige kurvemad, mistõttu on sügiseti kõige vähem lapsi sündinud.

Kasutades ka Eestis elanud 15 kuni 49 aastaste naiste arvusid, sai joonistada järgmise graafiku:



Kujult on tegu ülemisele küllaltki sarnase joonisega. Sinise joonega kujutatud sündimuskordaja on sündide arv jagatud sünnitamisvanuses naiste arvuga korda konstant, et mõlemad jooned samas mõõtkavas oleksid. Sellest joonest võib mõelda ka kui sündide arvu ja rahvaarvu jagatisest.

Kuna ka siin joonisel langevad mõlemad jooned ühtemoodi 1980-ndate lõpule/1990-ndate algusele vastavas piirkonnas, ei saa sündide arvu vähenemine Eestis olla tingitud rahvaarvu langusest. Graafikult paistab veel, et punane joon on sinisest mainimisväärselt kõrgemal vaid Nõukogude aja teisel poolel. Seda võib tõlgendada sellega, et siis suurenes sündide arv palju rohkem kui rahvaarv. Inimesed olid oma eludega valdavalt rahul.

Paremini saab igas kuus sündinud laste arvusid võrrelda niisuguse graafiku abil:

Kõige selgemini paistavad siit silma aasta 3 viimast kuud oma keskmisest väiksemate sündide arvuga. Teisisõnu on lapseootele jäämise kuu kõige harvemini jaanuar, veebruar või märts olnud. Kaks kõrgeimat tulpa vastavad märtsile ning aprillile, mis viitavad rasestumisele juunis või juulis. Lisaks ilusale soojale suvele lõppeb mitmetel eestlastel igas juunis või juulis ka oluline eluetapp: näiteks kool või ülikool, pärast mida võib mõelda pere loomise peale.

On selge, et laste sündimiste päevad on juhuslikud ja sõltumatud, mistõttu ei saagi eeldada, et igas kuus päevade arvu kohta täpselt võrdselt lapsi sünniks. Kas reaalsed Eestis sündinute arvud erinevad ideaalsest võrdsest jagumisest aga küllalt, et tekkinud erinevusi enam juhuse süüks ei saaks ajada? Selgus, et erinevad küll ja seda kõigil 80 aastal. 70 aastal 80-st oli kevadel sündinud laste osakaal piisavalt suur, et seda mitte enam juhuseks pidada ning 72 aastal 80-st oli sügisel sündinud laste osakaal piisavalt väike, et seda mitte juhuseks pidada.

Kui sügiskuudel sündis igal aastal päeva kohta alla 1/4 lastest, siis kevadkuude jaoks leidusid 4 aastat, mil ei sündinud päeva kohta rohkem kui 1/4 lastest. Need olid aastad 1928, 2003, 2011 ning 2012 - valdavalt hiljutised aastad. Seda seletab asjaolu, et aastast 2003 alates on Eestis enim lapsi sündinud suviti, mitte kevaditi, nagu näeb ka esimeselt jooniselt vaadates. Teisisõnu on kõige levinumateks lapseootele jäämise kuudeks saanud hoopis sügiskuud.

Oktoobrist detsembrini on pea igal aastal keskmisest vähem lapsi sündinud. Seda, et viimasel sajandil tuleb suvel sünnitamist rohkem ette, olgugi et seni sündis enim lapsi kevaditi, saab tõdeda ka järgnevatelt joonistelt:



Pärast taasiseseisvumist on laste sündide arvud aastaajati märgatavalt ühtlustunud. Ilmselt mõjutas Nõukogude aja fikseeritum elulaad lapseootele jäämise aega rohkem ning tänapäeval, kui inimestel on oma elude üle parem kontroll, on ka laste sündimiste ajad juhuslikumad. Teine võimalus on, et enam ei sõltu inimeste meeleolud niivõrd palju päikesepaiste hulgast.

Siiski soovin kõigile kaunist algavat suve!